Monday, January 16, 2017

LOETUD: "Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused" Hector Garcia & Francesc Miralles, ehk veidi tesitlaadi lugemist

Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtuslik elu saladused
Hector Garcia & Francesc Miralles
Pegasus, 2016
Tõlkinud Riina Valmsen

Tutvustus


Jaapanlaste arvates on igaühel siin maailmas oma ikigai – elu eesmärk ja põhjus elada.

See raamat analüüsib Jaapani Okinawa saare õnnelike ja igavesti noorte 100aastaste ja vanemategi elanike pikaealisuse tagamaid ja püüab lahti mõtestada peamist: mida siis ikkagi tähendab ikigai, mille olemasolu lubab saare inimestel nautida lõbusat ja teguderohket pikka elu?
Kuidas nad toituvad, millega tegelevad, kui palju töötavad ja mil viisil suhtlevad lähikondlastega? Ja mis eriti oluline: kuidas on nad oma ikigai leidnud? Selgelt määratletud ikigai, eluiha ja kirg, on midagi, mis annab rahulolu, õnnetunde ja sisu elule ning aitab elada vaimses ja füüsilises tippvormis võimalikult kaua.
Selle raamatu eesmärk on aidata lugejal üles leida oma ikigai, ent kirjeldatakse ka jaapani filosoofiat ning antakse nõuandeid ihulise ja hingelise ärksuse säilitamiseks.

Minu jaoks kaugeltki mitte tavaline lugemine. Üldjuhul väldin psühholoogia ja eneseabiraamatute lugemist. Olen sattunud paari liialt targutava raamatu otsa, mis viis igasuguse soovi nendetaolistega veel kord kokku puutuda. Selle raamatu puhul otsustasin aga teha erandi, sest Jaapan ja jaapanlased on mind huvitanud juba mitmeid aastaid.

Jaapanis, Okinawa saarel, elavad inimesed, kes kuuluvad maailma vanimate hulka. Üldiselt on maailmas käputäis kohti, mida nimetatakse sinisteks tsoonideks, ning kus elab kõige rohkem üle 100-aastaseid supervanureid. Raamatus räägitaksegi neist inimestest ja nende ikigaist - kirest ja soovist tegutseda, elada. Iseendalegi üllatuseks sattusin selle raamatu lehekülgedel kokku ka mulle täitsa tuttavate tegelastega: Hayao Miyzaki, Haruki Murakami jt. 

Muidugi proovisid autorid välja uurida täisväärtusliku elu saladust, kuid see jäi minu arvates raamatu lõpuks saavutamata. Lemmik kohaks jäigi, vähemalt minu jaoks, ühe supervanuri soovitus pika elu elamise jaoks: saladusi pole ja on vaja lihtsalt elada. 

Friday, January 6, 2017

LOETUD: "What Light" Jay Asher, ehk jõulud toovad armastuse

What Light
Jay Asher
MacMillan, 2016

Tutvustus

Sierra's family runs a Christmas tree farm in Oregon - it's an idyllic place for a girl to grow up, except that every year they have to pack up and move to California to set up their Christmas tree lot for the season. So Sierra lives two lives: her life in Oregon and her life at Christmas. And leaving one always means missing the other. Until this particular Christmas, when Sierra meets Caleb, and one life begins to eclipse the other...

HEAD UUT AASTAT!

SEE ON ESIMENE RAAMAT, MILLE MA LUGESIN LÄBI 2017.AASTAL! 

Oh kuidas see raamat mulle meeldis! Just see lugemine, mida uue aasta alguses vaja läheb. Lõbus ja samas kurb, aga täis lootust ja unistusi. Ja sama ajal piisavalt nostalgiline kaa! Pani mõtlema jõuludele ja pisikestele tavadele, mida talvel pühade jaal ja ka lihtsalt nii sama elus hoiame!

Kui võrrelda "Kolmeteistkümne põhjusega", siis kordades helgem ja positiivsem raamat. Olen nõus, et noortega peab rääkima ka tõsistest asjadest, kuid vahel võib sisse tuua ka midagi helget ja ilusat. Ja see raamat oligi ilus ja muinasjutuline jõululugu kahest teineteist leidnud norest inimesest!

Huvitav, kuidas Asher suudab kirjutada raamatut, mille mina-jutustaja on teismeline tüdruk? Ta peab ikka kõvasti uurimistööd tegema ja nõu küsima :D

GRH: 4/5 (3,56)


2016.aasta lõpus loetud raamatud, mille kohta täpsemalt ei jõudnud kirjutada

Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad / 色彩を持たない多崎つくると、彼の巡礼の年 (2013)
Haruki Murakami
Varrak, 2016
Tõlkinud Margit Juurikas

Tutvustus


Tazaki Tsukuru neli lähedast sõpra otsustavad ühel päeval midagi selgitamata Tsukuruga suhtlemise lõpetada. Lahutamatuna paistnud sõprusgrupist väljaheitmine tõukab Tsukuru unenäolaadsesse seisundisse, millest tal polegi kavatsust ärgata. Kuusteist aastat hiljem toibutab mehe üles tema tüdruk Sara, kes soovitab tal minevikuga silmitsi seista. Nii saab alguse Tsukuru palverännak, mille eesmärgiks on ületada sild iseenda ja oma mineviku vahel. Ettearvamatu teekond viib ta ootamatute avastusteni ja selle käigus satub ta ka Soome. 
„Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” on Jaapani tuntuima kirjaniku Murakami Haruki (snd 1949) seni viimane romaan. Murakami loominguga tuttava lugeja jaoks on tegemist ehk lausa üllatavalt inimliku ja tundelise romaaniga. Ei mingeid paralleelmaailmu ega üleskeeratavaid linde. On kõigest üks värvitu peategelane.


Üldjuhul mulle Murakami teosed meeldivad ja ma ei pidanud ka see kord pettuma. Alguses tundus küll, et raamat on kuidagi "värvitu", kuid see muutus kiiresti. Paratamatult tekkis huvi peategelase ja tema mineviku vastu. Mingist hetkest alates oli raamatut raske käest panna ja esile krkis vajadus kiiremini teada saa, miks läks Tsukuru Tazaki elu just nii. 

Rohkem ei kirjuta, sest lugesin seda juba üsna ammu ning esmamulje on nüüdseks kustunud. Pean tunnistama, et raamat meeldis mulle, aga nii pea ma seda uuesti ei loe. Lihtsalt liiga palju Murakamit korraga pole hea ja pealegi on veel mitmeid tema raamatuid, mis vajavad lugemist!

GRH: 4/5 (3,81)


Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik
Katrin Pauts
Varrak, 2016

Tutvustus


Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta. 
Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. „Politseiniku tütar“ on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

On isegi üllatav lugeda nii põnevat eesti autori sulest ilmunud raamatut. Oli piisavalt huvitav ja raamatu käest panemine osutus päris mitmes kohas keeruliseks ettevõtmiseks. Loen kidlasti ka järgmist osa!

GRH: 3/5 (3,95)

Piruka magus põhiThe Sweetness at the Bottom of the Pie (2009)
Alan Bradley
Päikese kirjastus, 2016
Tõlkinud Bibi Raid

Tutvustus

On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw' mõisas erutavad lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’i meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt, kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe.

See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu.

“Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.”

Alan Bradley on Kanada päritolu kirjanik, kes saavutas tõelise tuntuse just Flavia de Luce'i raamatuseeriaga, mille kaheksas osa ilmub inglise keeles 2016. aasta septembris. Flavia on 11-aastane keemiageenius, kelle lõputu uudishimu viib ta paratamatult kõiksugu sekelduste keskmesse. Nagu väike Miss Marple, kel abiks vanaonu Tarilt päritud keemialabor, lahendab ta mängleva kergusega kohalikke mõrvajuhtumeid.

Läks kiiresti. Pole juba ammu nii head noorte krimkat lugenud! Ootan huviga teist osa ja looda, et ka ülejäänud ilmumata jää!

GRH: 3/5 (3,8)

Hõbesõrg / Серебряное копытце 
Pavel Bazhov
Eesti Raamat, 1976
Tõlkinud Kiira Sipjagina

Tutvustus

Lugu taat Kokovanjast, orb Darjast, kass Murjonkast ja Hõbesõrast. Taat Kokovanja võtab orvuks jäänud Darja enda juurde elama. Taat armastas jutustada lugu hõbedase sõrakesega sokust Hõbesõrast. Siis kui sokk sõraga vastu maad lööb hüppab maapeale kalliskive. Väikesel Darjal ja taat Kokovanjal õnnestus see ime ära näha.

Lapsepõlves oli see üks mu lemmik muinasjutte! Ajasin oma ema selle nõudmisega vist piisavalt hulluks. Nüüdki oli seda väga tore lugeda, eriti just detsembris. Tekits sellise nostalgilise jõulutunde. Seda ka vaatamata sellele, et lund polnud kohe üldse. Mustad jõulud, aga see raamat suutis tuju tõsta :D

GRH: 5/5 (3,93)

Kui ma oleksin vanaisa
Indrek Koff
Päike ja Pilv, 2013

Selles raamatus unistab raamatu peategelane - laps - ideaalsest maailmast, mis oleks olemas siis, kui tema oleks vanaisa.
Kui mina... Kui mina oleksin vanaisa, siis... Jah, kui mina oleksin vanaisa, siis ma oleksin üks igavesti vägev vanaisa ja mul oleks palju lapselapsi. Vähemalt kümme, aga võib-olla hoopis kaksteist või kolmteist.
Meil oleks koos hästi lõbus olla ja ma arvan, et ma vist meeldiksin neile isegi rohkem kui nende oma emad ja isad, sest ma ajaksin neile alati naeru peale ja mängiksin nendega kogu aeg igasuguseid põnevaid mänge ja lubaksin neil alati kõiki asju teha.
Lapse piiramatu fantaasia seguneb raamatus täiskasvanuliku võimalusterohkusl ja vanaduspäevade ajaküllusega.

Järjekordne tore lugemine. Mõnus ja nostalgiline. Lapsena sai ikka mõeldud, et kui oleksin täiskasvanu, siis teeksin kõike teisiti ja oleksin üleüldse väga cool ja mõnus lapsevanem/vanavanem. Tore, et ma ainuke selline ei olnud :P

GRH: 4/5 (3,83)


Mina olen Surm
Mairi Laurik
Tänapäev, 2016

Tutvustus

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.
Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan. Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Vot selle raamatu lugemist ootasin ma väga kaua aega! Lihtsalt teema on täiesti vaimustavalt minu jaoks mõeldud! Võib tunduda morbiidne, kuid surma üle mõtlemine on mulle oluliseks teemaks. Ja ma ei ole suitsiidne! Lihtsalt surm oli minu akadeemilise uurimistöö peamiseks teemaks ja on huvipakkuvaks ühiskonna osaks jäänud praeguseni. 
Raamat ise oli ülihea! Kõik meeldis. Ja kõige rohkem ehk see, et surma ja üleloomuliku teema ei matnud kogu ülejäänud kupatust enda alla. Raamat jäi lõpuni välja korralikuks noortekaks. Vahepeal on lihtsalt meeldiv lugeda midagi, mis ei nõreta üleloomulikust ja maagiast!

GRH: 4/5 (3,83)

Igapidi üks õnn ja rõõm
Jüri Kolk
EKSA, 2016








Luuleleiud :D

---
hing
öeldakse
oleks hirmus
kui inimene teeks
mida hing ihaldab
unustatakse
sel inimesel
oleks hing
kui oled endale
hinge kasvatanud
mida kurja
sa ikka teed
---
palve
seoses separatismi
imperialismi
ja muude nakkushaiguste
tormilise levikuga
soovitame pidada
eriti ranget
isiklikku hügieeni
vältimaks kalduvustega inimeste
väheste mõtete kinnistumist
kitsale umbteele
tunnelisse
palume teil võimalusel
mitte tappa
ertshertsogeid
tungivalt soovitame
mitte sittuda
keisrihärra
pildile
---
klassikaline jõeluuletus
ainus võimalus
jääda kestma
tibake kauemaks;
kanda endas igatsust
saada kellekski
teiseks
---
faustliik
alguses oli sõna
aga siis tuli mõte
et ehk peaks alguses
olemagi mõte
mõte tegi endale
küünarnukkide abil teed
tähelda, et on
hoopistükkis jõud
aga ei olnud
täielikku veendumust
järelikult oli
kahtlus
---
taamal on puud
taamal on puud
need raiume maha
mets olla peidus
seal puude taga
---
ka limuka rada
ka limuka rada
ajaloos
ja avalikus ruumis
jätab jälje
kuigi me püüame
seda mitte näha
sellel mitte libastuda

GRH: 3/5 (3,6)

Nancy Drew: "Pähklipureja" mõistatusThe Nutcracker Ballet Mystery (Nancy Drew, #110) (1992)
Carolyn Keene
ERSEN, 2000
Tõlkinud Jana Linnart

Tutvustus

Madame Dugrand'i Tantsuakadeemias käivad «Pähklipureja» proovid, lavastusest tõotab kujuneda aasta suursündmus. Etenduse täheks tuleb River Heightsi kooli hiljutine kasvandik Shana Edwards, keda saadab edu New Yorgis. Kuid mida lähemale jõuab esietendus, seda selgemaks saab, et ees ootab katastroof. 
Keegi on otsustanud etenduse läbi kukutada veel enne, kui eesriie kerkib. Tumeda varjuna ähvardavad kooli ning balletiõhtut vargused ja süütamine. Nancyl tuleb asja uurida äärmise kiiruse ja täpsusega. Üksainus vale samm, üksainus vale liigutus ning «Pähklipurejat» ootab kiire ja kibe lõpp.

Kunagi kauges nooruses sai Nancy Drew eesti keeles ilmunud seiklusi kohe hulgaliselt loetud! Kokku on neid ilmunud vist 10 raamatut. Inglise keeles ulatub see arv aga sadadesse. Ka praegu ilmub see sari edasi ning noore detektiivi seiklused jätkuvad juba kaasaegsemas võtmes.

Soome kirjanduse suurkuju, nobelist Frans Emil Sillanpää (1888–1964) romaani „Lõikuskuu” (1941) peategelane on ideaalid minetanud kirjanik, abielu lämmatavasse argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma lähedastelt mõistmist. Minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse põgenedes püüab ta uuesti tabada pettumust tekitanud armastust. Inimene ja põhjamaine loodus moodustavad Sillanpääl nii heas kui ka halvas võimsa terviku.
Tema ainulaadne omanäoline looming jõuab eesti lugejani esimest korda pärast 40 aasta möödumist.
 

Lugemine läks kiiresti ja igav ei hakanud :D

GRH: 3/5 (3,74)

Härra S. Karma kuritöö壁―S・カルマ氏の犯罪 (1951)                                                 
Kobo Abe
Perioodika, 1984
Tõlkinud ...

Segane, aga leotav raamat.


GRH: 3/5 (3,94)
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                       
Annaliisa Analüüs ja teisi värsse lohutuseks haiglas olijale
Inese Zandere
Tammerraamat, 2016
Tõlinud Leelo Tungal
Tutvustus

Luuletused lastele, kes on haiged ning peavad hakkama saama nii vereproovi andmise, tablettide võtmise kui valusa süstiga. 
Kuna luuletused on rõõmsad, muutub neid lugedes rõõmsamaks ka haige laps ning saab seepärast ka rutem terveks.

Jäin haigeks ja lugesin. Olid lohutuseks küll! Väga toredad värsid.                                       
GRH: 3/5 (3,0)



Lõikuskuu
Frans Emil Sillanpää
Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Ilmar Palli

Tutvustus

Soome kirjanduse suurkuju, nobelist Frans Emil Sillanpää (1888–1964) romaani „Lõikuskuu” (1941) peategelane on ideaalid minetanud kirjanik, abielu lämmatavasse argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma lähedastelt mõistmist. Minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse põgenedes püüab ta uuesti tabada pettumust tekitanud armastust. Inimene ja põhjamaine loodus moodustavad Sillanpääl nii heas kui ka halvas võimsa terviku.
Tema ainulaadne omanäoline looming jõuab eesti lugejani esimest korda pärast 40 aasta möödumist.

Loen tõsist kirjandust üsna pisteliselt ja ei oodanud sellelt raamatult nii suurt lugemiselamust. Raamat polnud suur ja lugemine läks kiiresti, kuid peab tunnistama, et omajagu aitas sellele kaasa teose hea stiil ja huvitavad tegelased. Raamatu lõpp oli etteaimatav, kuid ei muutnud teost vähem huvitavaks. 

GRH: 3/5 (3,52)

Passenger 
Alexandra Bracken
Quercus Children's Books, 2016

Tutvustus

In one devastating night, Etta Spencer loses everything she knows and loves. Thrust into an unfamiliar world by a stranger with a dangerous agenda, Etta is certain of only one thing: she has travelled not just miles but years from home.

Nicholas Carter is content with his life at sea, free from the Ironwoods - a powerful family in the Colonies - and the servitude he's known at their hands. But with the arrival of an unusual passenger on his ship comes the insistent pull of the past that he can't escape and the family that won't let him go. Now the Ironwoods are searching for a stolen object of untold value, one they believe only Etta, his passenger, can find.

Together, Etta and Nicholas embark on a perilous journey across centuries and continents, piecing together clues left behind by the traveller who will do anything to keep the object out of the Ironwoods' grasp. But as they get closer to their target, treacherous forces threaten to separate Etta not only from Nicholas but from her path home forever.

Mõnus ja kiire lugemine. Hea noortekas, kuigi järgib juba tavaks saanud malli. Mitte küll nii tugev naispeategelane kui mõnes teises, aga siiski täiesti vastuvõetav. Lõpptulemus mõneti etteaimatav. Ootan järgmist osa.
Miks peavad autorid tänapäeval nii palju igasuguseid "loogiaid" välja andma. Tüütab ära!

GRH: 3/5 (3,87)






Tuesday, December 20, 2016

LOETUD "Armastuse lugu" Erich Segal, ehk armastus on see...

Armastuse lugu/ Love Story (1970)
Erich Segal
Tammerraamat, 2016
Tõlkinud Katrin Kiik

Tutvustus

Erich Segali „Armastuse lugu” on olnud läbi aegade suur bestseller: oma rekordilise kogutiraažiga püsis see kaua Ameerika (ja Euroopa) raamatuturu läbimüüginimekirjade eesotsas. Romaan, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse ja vändatud samanimeliseks filmiks, kujutas endast omamoodi vastukaalu nn moodsale kirjandusele, ravitsedes pornograafiast ja brutaalsusest väsinud publikut kahe noore inimese siira armastuse magusvalusa looga.

Võiks öelda, et eelkõige oli seda raamatut huvitav lugeda tema lihtsuse tõttu. Leidsin ennast mitmel korral mõttelt, et põhikoolis oleks see raamat mulle kangesti meeldinud. Nüüd lugesin ja mõtlesin, et sellel lool pole mitte mingisugust sügavust. No jah, ka autor ise on öelnud, et kärpis raamatust kõik, mis tundus talle üleliigsena. Kogu raamatu peale, mida pole tõesti palju, on mainitud ainult kolme värvi. Ka seda värvide mainimist pidas Segal hiljem üleliigseks. 

Nagu pealkiri ütleb, on tegu armastusromaaniga. Peategelasteks on Oliver ja Jennifer, kes armuvad ning põhimõtteliselt kirjeldatakse raamatus nende elu. Päris esimesel leheküljel saab lugeja muidugi teada, et Jenniferil jääb see elu ikka väga lühikeseks. Ja ega seal muud ei olegi. Tutvume küll ka peategelaste perekondadega, eriti nende isadega, kuid kogu see info jääb kuidagi pealiskaudseks ja teisejärguliseks.

Üldiselt on tegu aga ajale võrdlemisi hästi vastu pidanud raamatuga. Meeldis ta noortele lugejatele üle 40 aasta tagasi ja meeldib ka praegu. Paljud on hoopis üllatunud, et sellise raamatu ilmumisaastaks on lausa 1970.aasta.

GRH: 3/5 (3.6)


Friday, December 9, 2016

LOETUD "Florence Foster Jenkins" Nicholas Martin & Jasper Rees, ehk laulda laulda laulda

Florence Foster Jenkins: Hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranistFlorence Foster Jenkins: The Inspiring True Story of the World's Worst Singer (2016)
Nicholas Martin & Jasper Rees
Tänapäev, 2016
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Tutvustus

„Inimesed võivad öelda, et ma ei osanud laulda, aga keegi ei saa öelda, et ma ei laulnud.” 

Jah, ta ei osanud tõesti laulda: tal ei olnud rütmitunnet, ta ei pidanud viisi ja häälgi polnud tal suurem asi. Aga 25. oktoobril 1944 jäi Carnegie Halli ukse taha ligikaudu kaks tuhat inimest, kes tahtsid tema kontserdile pääseda.

See on raamat erakordsest naisest, Florence Foster Jenkinsist (1868–1944). Andekas noor pianist, kelle elu võttis sootuks teise pöörde, kui ta otsustas 15-aastaselt endast kaks korda vanema mehega kodust põgeneda. Pärast päranduse saamist päraturikas. Filantroop. Metseen. Keegi, kes tahtis lihtsalt laulda.


Biograafiad on huvitavad, kui nad on hästi kirjutatud. Boonuseks on ka see, kui kirjutatakse huvitava elukäiguga inimese kohta. Florence Foster Jenkinsi elu oli kohe kindlasti piisavalt huvitav, et väärida biograafiat, rääkimata siis filmist. 

Veel ühe kihi lisab biograafiale aga ka ajalooline taust. Millises ajas elati ja kuidas mõjutasid ajaloolised sündmused ja muutused ühiskonnas nö peategelase elu. Florence Foster Jenkins sattus elama aega, mil Ameerika Ühendriigid olid just üle saamas kodusõjast ning jõudu olid kogumas mitmed ühiskondlikud liikumised. Tema elu kujundasid suured ameerika perekonnad ja dünastiad - Astorid, Vanderbiltid, Rockefellerid jpt. Naisteseltsid ja naiste õiguste eest võitlemine kujunesid Florence'i elu üheks olulisemaks osaks ning ta osales nende tegemistes terve elu. 

Minu jaoks kujuneski selle raamatu puhul huvipakkuvamaks just see taustamüra. Oli huvitav lugeda New Yorgi ja selle lähiümbruse kõrgseltskonna elust ja tegemistest. Muusikahommikud ja õhtud; ooperokülastused; koosviibimised ja tegelemine heategevusega. Kõik oli kirjutatud piisavalt hästi, et panna lugeja oma mõtetetes sinna rändama ja justkui kogu seda lugu ja tolle aja sära kõrvalseisjana pealt nägema. 

Filmi ma küll pole veel näinud, kuid kavas on see kindlasti. Loodan, et raamat ei jää sellele alla :D

GRH: 4/5 (2.62)

Thursday, December 8, 2016

LOETUD "Minu New York" Diana Lotus, ehk köitvalt hullumeelne linn

Minu New York
Diana Lotus
Varrak, 2016

Tutvustus

http://www.apollo.ee/minu-new-york.htmlWoody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“

Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.

New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.


Viimasel ajal on mul Minu-sarja raamatutega vedabud. See juhtus väga ammu, kui ma viimati millegi kehva otsa sattusin. Loodame, et selline olukord jätkub.

Raamat on nagu selles sarjas ikka - kellegi kogemused ja elu mingis riigis või linnas, see kord siis Diana Lotuse elust New Yorgis. Huvitavaks tegi selle raamatu autori amet - Diana alustas modellina ning jätkas seejärel NY ühes näitlemiskoolis ja siis juba filmides ja telesarjades.

Meeldiv oli lugeda näitlejatöö vähem säravatest seikadest. Väikesed tööd filmides, mille eest veab, kui üldse raha kätte saad; külmetamine extra'na mõnes suurfilmi võtetel; kulutatud päevad, tunnid ja kuud sarjade võtetel, mis ei jõuagi pilootosast kaugemale. Mainimist leiavad päris mitmed filmid - ühena viimastest ka Woody Alleni värskeim üllitis "Cafe Society"/ "Koorekiht", mis ka mul nähtud. Täitsa huvitav hakkas ja püüdsin autori kehastatud tegelast ka üles otsida, kuigi jah, ega extra'sid vist ei mainita nimepidi (vähemalt IMDB'st ma teda selle filmi juurest ei leidnud).

Raamatu üheks lemmikosaks kujunes esimestel lehekülgedel asetsev kaart. Sellel on ära märgitud Diana erinevad elukohad NY-s elatud aastate jooksul. Huvitav oli jälgida Diana kulgemist selles suurlinnas ja selle ümbruses. Samamoodi olid jaotatud ka peatükid - iga peatükk tähendas kolimist uude elamisse ja kohtumist järjekordsete huvitavate inimestega. Eks see kirev seltskond, keda kohtab selle raamatu lehekeülgedel, on ka üks põhjus, miks selle lugemien nii mõnus oli. Loed ja mõtled, küll maailmas on ikka imelikke asukaid...

GRH: 4/5 (3.5)


Monday, November 14, 2016

LOETUD "The Royal We" Heather Cocks & Jessica Morgan, ehk welcome to the Family.....

The Royal We (2015)
Heather Cocks & Jessica Morgan
Grand Central Publishing

Tutvustus

"I might be Cinderella today, but I dread who they'll think I am tomorrow. I guess it depends on what I do next."

American Rebecca Porter was never one for fairy tales. Her twin sister, Lacey, has always been the romantic who fantasized about glamour and royalty, fame and fortune. Yet it's Bex who seeks adventure at Oxford and finds herself living down the hall from Prince Nicholas, Great Britain's future king. And when Bex can't resist falling for Nick, the person behind the prince, it propels her into a world she did not expect to inhabit, under a spotlight she is not prepared to face.

Dating Nick immerses Bex in ritzy society, dazzling ski trips, and dinners at Kensington Palace with him and his charming, troublesome brother, Freddie. But the relationship also comes with unimaginable baggage: hysterical tabloids, Nick's sparkling and far more suitable ex-girlfriends, and a royal family whose private life is much thornier and more tragic than anyone on the outside knows. The pressures are almost too much to bear, as Bex struggles to reconcile the man she loves with the monarch he's fated to become.

Which is how she gets into trouble.

Now, on the eve of the wedding of the century, Bex is faced with whether everything she's sacrificed for love-her career, her home, her family, maybe even herself-will have been for nothing.


Võtsin selle raamatu millalgi kevadel raamatukogust ja nii ta mul terve suve kodus riiulil seisiski. Pidevalt lükkasin lugemist edasi, sest aega ei olnud ja ka väike hirm oli - äkki on see järjekordne lääge naistekas, mida ma kohe üldse lugeda ei taha. Asi ei olnudki nii hull.

Kogu kupatus on kirja pandud mõnusa huumoriga ning paari koha peal pidin isegi raamatu kinni panema, et ikka korralikult naerda saaks. 

See on kerge lugemine. Miski, mis sobib ideaalselt millegi tõsisema vahele. Väga palju mõtlema ei pea, sest nii või teisiti ununeb loetu kiiresti. Pole ka suuri emotsione - ei negatiivseid ega positiivseid. On lihtsalt üks raamat, mida oli mõnus lugeda, kuid, mis ei nõua keskendumist ja laseb vahelduseks lihtsalt olla :D

GRH: 3/5 (3.8)